Madis Milling: tarka visadust meile riigikaitse arendamisel

Madis Milling, Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige
Kõne Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Riigi sõjalise kaitse jätkusuutlik areng“ arutelul

Kõigepealt tänan kõiki selle vajaliku ja huvitava arutelu eest. On hea meel tõdeda, et jätkuvalt on riigikaitse poliitikaülene teema ja riigi kaitsmise vajalikkuses ei kahtle täna siin saalis ükski erakond.

Küll aga tahaksin rääkida riigikaitse poliitilisest juhtimisest. Alustuseks lugu sellest kuidas ühes naaberriigis kaotati ajateenistus. Sai võimule partei, kes oli südameasjaks võtnud põllumeeste eest seismise ja võttis vastu otsuse, et põllumehed ei pea enam ajateenistusse minema. Järgmine partei leidis, et ega nemad kehvemad ei saa olla ja vabastas ajateenistusest kõik tudengid. Kolmas partei otsustas , et ka noored isad ei pea enam aega teenima minema. Jne, jne. Lõpuks ei olnudki enam kedagi, keda ajateenistusse saata. See lugu ei ole kõige säravam näide riigikaitse poliitilisest juhtimisest. Siinkohal tasub meenutada, et ka Eestis on aegu tagasi flirditud mõttega kaotada ajateenistus ja minna üle palgaarmeele. Õnneks tuli mõistus pähe. Päevapoliitikas punktivõtmise tahe on küll kõikvõimas aga riigikaitses tuleb alati näha suuremat pilti, vaadata vähemalt kümmekond aastat ette ja mõnikord ka prognoosida prognoosimatut.

Või vaatame veel kaugemale ajalukku. Kõik me ju teame ühte kapralist kantslerit, kes hakkas arvama, et on oma kindralitest targem. Ka see lugu ei lõppenud hästi.

Eesti on demokraatlik riik, kus kaitsejõud on allutatud tsiviilkontrollile. Tsiviilkontroll aga ei tähenda seda, et poliitikud peaksid kindralite eest riigikaitset juhtima hakkama. Jah, meie, poliitikute ülesanne ongi pidada debatti aga siit on väga väike samm ütlemaks kuidas ja millega peaks riiki kaitsma. Ka siinkõneleja ise pole sellest patust prii.

Ometi saame väita , et nii eelmises kui ka praeguses Riigikogu kooseisus on riigikaitselist ekspertarvamust rohkem kui nii mõneski varasemas koosseisus. Selle üle saab ainult head meelt tunda. Täna saame julgelt väita, et nii eelmise kui ka praeguse Riigikogu riigikaitsekomisjonis keskendutakse alati tulemustele ja kompromissidele ning päevapoliitika jäetakse reeglina ukse taha.

Head kolleegid. Poliitikutel on üks imepärane omadus. Omadus hakata ennast ühel hetkel pidama eksperdiks kõikides maailma asjades. Eks me ju kõik tahame välja paista targemad ja andekamad kui me tegelikult oleme.

Poliitiku rada on ääristatud ahvatlustega. Oleks ju kirjeldamatult ahvatlev osta kaitseväele uus ja läikiv rakett, seda veebruaris vabariigi aastapäeva paraadil näidata ja kuu hiljem enne Riigikogu valimisi kuulutada , et mina ostsin selle raketi. Meie partei ostis selle raketi! Eesti ei ole nii rikas riik et saaks endale lubada emotsioonioste. Riigikaitset ei saa juhtida nagu kohalikku omavalitsust, kus enne valimisi pannakse hoogtööga maha asfalti ja lõigatakse läbi linte. Miskipärast ei kipu me haigla peaarstile ütlema kuidas haigeid opereerida või mis marki hingamisaparaati ostma peaks…

Küsimus on usalduses. Me ju usaldame oma kaitsejõududes teenivaid professionaale. Ei saa olla nii, et natuke usaldame ja natuke mitte.

Riigikaitse on tervik. Selle arendamisel võib langetada ridamisi otsuseid, mis üksikult võetuna on küll õiged, ent kui puudub tervikvaade, jõutakse lõpuks ikka ummikusse. Sellise ummiku tulemus on õõnes riigikaitse, kus sõnad ja struktuurid on küll suured, kuid tegelikku võitlusvõimet napib või puudub see üldse. Võitlusvõimeta paberarmee on aga kasutu ka heidutuseks.

Küsimus pole seega pelgalt selles, mida meil Eesti kaitsmiseks tarvis on, vaid ka selles, mida me kaitsele eraldatud ressurssidega reaalselt luua ning ülal pidada suudame.

Riigikaitse strateegiline planeerimine peab olema terviklik. Kõiki vajadusi tuleb võimaluste valguses kaaluda korraga ja koos, otsustades nii selle, mida arendame, kui ka selle, mis vaatamata vajadusele ressursipuudusel arendamata jääb. Vastasel juhul — kui läheneda kõikidele üksikküsimustele eraldi — on oht selles, et parajasti päevakorras olevas valdkonnas saavutatakse maailmatase ja sinna kulutatakse kogu ressurss, ülejäänud valdkonnad jäävad aga sootuks tähelepanuta. Et sõjaline võime on tervik, on sellisel juhul lõpptulemuseks enamasti ikka null: näiteks laskemoona ja väljaõpetatud isikkoosseisuta on ka maailma parim relvasüsteem kasutu. Et ükski sõjaline võime ei teki üleöö, peab terviklik strateegiline planeerimine olema ka pikaajalise vaatega.

Poliitilise tahte parim väljendus riigikaitses on kaitse eelarve suurendamine. Meie hulgast lahkunud kolleeg, kindralleitnant Johannes Kert on öelnud: “Ainus, mida ei ole võimalik tänapäeval arvutamisega selgeks saada, on see, mida inimene südames tunneb ühe või teise asja korral. Aga väidan, et sõjateadus on täppisteadus ja siin saame oma ülesanded ilusti välja arvutada,” Meil on palju veel tegemata ja põhiliselt on need asjad olnud selle taga, et meil pole olnud piisavalt ressurssi,”

Me olime väga uhked, kui panustasime kaks protsenti SKT-st ja meid toodi kõigile eeskujuks NATO-s. See on olnud hea panustamine NATO poliitilisse ühtsusse, aga praegu on meie riik summa summarum NATO-s rahastamiselt tagantpoolt umbes neljas“ (tsitaadi lõpp)

Tõepoolest. Oleme aastaid tundnud rahulolu sellest, et oma 2%-ga oleme NATOs esimeste kaitsekulutajate seas. Aga kui veel aastal 2017 saime sinna kuuluda vaid koos kolme liitlasega, olid mõne aasta pärast samas klubis vähemalt pooled liikmesriigid. Sümboolne eristumine „kaitsele vähe kulutavatest” riikidest hakkab kaduma, aga see on kuvandi, mitte sisulise kaitsevõime arendamise probleem.

Sisulist kaitsevõimet protsent sisemajanduse kogutoodangust ei mõjuta, sest protsendi eest ühtegi raketti, soomukit või radarit soetada ei saa.

Kalkulatsioonid sellest, millise raha eest oleks võimalik luua suuremat ja kvaliteetsema relvastusega kaitseväge, on Kaitseministeeriumil ja Kaitseväel loomulikult olemas. Mida täpselt ja millises järjekorras luua — selle osas peab muidugi määrav olema Kaitseväe sõjaline hinnang. Kui suure raha eest — see on poliitilise valiku küsimus.

Aga meie ees seisvatest väljakutsetest ei ole sõjaline riigikaitse ainus. Riigikaitsest ja julgeolekust rääkides ei saa me mööda vaadata viirusekriisist. Jah, see on oma olemuselt tervisekriis aga sellega kaasnenud infooperatsioone vaadates saame ütelda, et oleme juba sõjas. Infosõjas. Kremli agressiivsed ja paraku ka edukad infooperatsioonid lääne vaktsiinide halvustamisel ja koroonaskeptikute aktiveerimisel ei ole enam kellelegi uudis.

Tänases keerulises maailmas ei ole lihtne kõikvõimsas infotulvas säilitada kainet mõistust ja pragmaatilist analüüsi. Just seda aga riigikaitse vajab.

Kokkuvõtteks kutsun kõiki üles rohkem usaldama meie kaitseväge ja kaitseplaneerijaid.

Lõpetuseks sobiks üks tsitaat reservkindralmajor Neeme Välilt: „ Praegusel tõdede paljususe ajastul tuleb alati aega võtta ja uurida arvaja tausta. Meil on ju ka selliseid eksperte, kes usuvad, et koos põllumehega fotol poseerimine teeb endastki natuke põllumehe.“

Tarka visadust meile riigikaitse arendamisel!

Oled Reformierakonna programmide arutelukeskkonnas. Siin me esitleme uusi ideid, uuendame vanu ja arutleme, et jõuda Eesti järgmiste sihtideni

Get the Medium app

A button that says 'Download on the App Store', and if clicked it will lead you to the iOS App store
A button that says 'Get it on, Google Play', and if clicked it will lead you to the Google Play store